Riigifirmad vajavad reformi

Riigifirmade aktsiate avalik emiteerimine on aastaid olnud Eestis aktuaalne ja pakkunud paljudele kõneainet. Arutelus tõstatub küsimus, kui suurt osalust peaks riik omama valitsuse haldusalas olevates firmades. Kaks peamist põhjust, miks riik omab ettevõtet, on eelkõige teostada riigi strateegilisi eesmärke ja sealjuures teenida dividenditulu. Tavaliselt toovad poliitikud riigifirma börsile mitteemiteerimise ettekäändeks võimaliku kontrollikaotuse strateegilise tähtsusega firmade üle, kuid tegelik põhjus on pigem riigieelarvet täitvas dividenditulus. Olukorrale resoluutse lahenduse leidmine tooks kasu nii riigile kui ka erasektorile.

Analüüsides Eesti riigifirmade finantseerimisstrateegiat ja dividendipoliitikat, nähtub, et viimastel aastatel on suurimate riigile dividendide maksjate (Eesti Energia ja Tallinna Sadam) dividendimakseid finantseeritud võõrkapitali kaasamisega, sest äritegevusest tulenevatest rahavoogudest ei piisa pärast kapitalimahukaid investeeringuid dividendide maksmiseks. Ühtlasi ei ole dividendide maksmisel järgitud kindlat ja selget korrapära, vaid lähtutud pigem omaniku rahalistest vajadustest. Näiteks 2012. aastal suurendas riik Eesti Energia aktsiakapitali 150 miljoni euro võrra ja maksis brutodividendiks ligi 83 miljonit eurot – ettevõtte omakapitali süstemaatilisel suurendamisel ja vähendamisel samal tegevusaastal puudub otsene majanduslik sisu. Eesti Energia intressikandva võõrkapitali maht on viimase viie aastaga kasvanud ligi 600 miljonit eurot ja on praeguseks perioodiks jõudnud kapitalimahult ligi 1 miljardi euroni. Sellest tulenevalt on praeguseks Eesti Energia krediidivõimekus sisuliselt ammendunud. Kuna ettevõtte võlakordajat on keeruline edaspidi suurendada, raskendab selline asjaolu ka dividendimakseid – mis on omaniku jaoks probleemne.

Eesti Energia börsile

Mis siis teha, kui riigifirmadest suurim dividendimaksja omab kapitalimahukat investeerimisportfelli ja dividendimaksed on langevad trendis? Tuleb korraldada Eesti Energia avalik aktsiaemissioon, ergastades sedasi ka kohalikku kapitaliturgu, lisades turule atraktiivsust, likviidsust ja sügavust. Eesti Energia aktsia võiks Tallinna börsil kanda rahvaaktsia rolli. Ühtlasi on praegusel perioodil aktsiate varaklass kõrgelt hinnastatud, mis aitaks Eesti Energia investeerimisportfelli finantseerimiseks kaasata oluliselt rohkem investorite raha kui perioodil, mil aktsiaturud on madalseisus.

Riigifirmades osaluse vähendamise korral riigieelarvesse saamata jääva dividenditulu saab asendada tootlikesse varadesse investeerimisega, kasutades sealjuures finantsvõimendust riigivõlakirjade emiteerimisega. Valitsuse struktuuriüksuse alla tuleks luua valdusfirma, mis investeeriks pikaajaliselt Eesti riigis tegutsevatesse ettevõtetesse ning suurendaks sedasi finantsvarade väärtust. Analoogse näite toomiseks ei pea vaatama kaugele, sest meie põhjanaabril Soomel on peaministri büroo valitsemisalas 2008. aastal loodud valdusettevõte Solidium Oy, mis investeerib Helsingi börsil noteeritud ettevõtetesse ja on omanikule seni keskmiselt taganud 15% kapitalitootluse aastas. Näiteks investeerib antud Soome riigile kuuluv fond 37% Rootsi valitsusele kuuluvasse ettevõttesse TeliaSonera, mille aktsiad on noteeritud nii Stockholmi kui ka Helsingi börsil. Eesti riik võiks ka omada finantstulu eesmärgil osalust rahvusvahelistes suurfirmades, mille tütarfirmad või filiaalid tegutsevad Eesti riigis. Tugevate bilanssidega küpsusfaasis ettevõtted maksavad tavaliselt vabadest rahavoogudest suure osa aktsionäridele dividendideks. Rahavood dividendidena on madalate intressidega keskkonnas head näitajad, mis toetaks riigi kui aktsionäri fiskaalpoliitikat ühe sisendina. Kõrgendatud dividenditulud aitaksid täita riigieelarve tulubaasi ning vähendaksid ühtlasi valitsuse vajadust teha ebameeldivaid maksumuudatusi.

Eeskuju Põhjamaadest

Ühtlasi tuleks Eesti riigifirmadele sätestada enne börsileviimist avalikud üheselt mõistetavad finantseesmärkide kujundamise põhiprintsiibid, millele ettevõtte juhatus ehitab jätkusuutliku väärtust kasvatava äristrateegia. Näiteks koostavad kõikide põhjamaade valitsused informatiivset riigifirmade raportit, kus on sõnastatud riigi eesmärgid firmade omamisel ning ettevõtete finantsstrateegia koostamise põhiprintsiibid ja ettevõtete peamised finantsnäitajad. Riigifirmade raport edastab informatsiooni kontsentreeritult ja loob rohkem läbipaistvust kõigile ettevõttega seotud osapooltele (sh investoritele). Kõige täpsemini on omaniku ootused riigifirmade finantsjuhtimisele ja sealjuures ka tulemuslikkusele ning dividendipoliitikale avalikult kirjeldatud Rootsi riigifirmade raportis. Riigifirmade omakapitali tulunormi kujundamine on väärtuspõhise lähenemisega, arvestades sealjuures ka ettevõtte finantsriski. Lisaks sõltub riigiettevõtte dividendipoliitika ettevõtte investeerimisportfellist, ettevõtte elutsüklist, suurusest, kasumlikkusest ja kapitali struktuurist.

Ettevõtete omamine ei pea riigi jaoks omama alati strateegilist tähtsust. Riigil on tarvis teenida finantstulu ja seda eriti olukorras, kus eurotoetused vähenevad ja riigi rahvaarv kahaneb. Eestis on õige aeg teha riigifirmade reform.

Autor: Martin Vikat